1. Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus.
2. Sina teed rohkeks rahva, ja valmistad talle suure rõõmu: nad rõõmustavad sinu ees otsekui lõikusajal ollakse rõõmsad, otsekui saaki jagades hõisatakse.
3. Sest tema koorma ikke ja tema õla kepi, tema sundija vitsa sa murrad nagu Midjani päevil.
4. Sest iga sõjakäras sõtkutud saabas ja veres vettinud vammus põletatakse tuleroaks.
5. Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.
6. Suur on valitsus ja otsatu on rahu Taaveti aujärjel ja tema kuningriigi üle, et seda kinnitada ja toetada kohtu ja õigusega, sellest ajast ja igavesti. Vägede Issanda püha viha teeb seda.
7. Issand läkitab sõna Jaakobisse ja see langeb Iisraeli peale.
8. Seda saab tunda kogu rahvas, Efraim ja Samaaria elanikud, kes ütlevad upsakusest ja südame ülbusest:
9. 'Telliskivid on varisenud, aga meie ehitame tahutud kividest; metsviigipuud on maha raiutud, aga me paneme seedrid asemele.'
10. Ent Issand teeb tugevaks Retsini, ta vastase, ja kihutab üles ta vaenlased:
11. süürlased idast ja vilistid läänest, ja need söövad Iisraeli täie suuga. Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.
12. Sest rahvas ei ole pöördunud oma peksja poole ega ole nad otsinud vägede Issandat.
13. Seepärast lõikab Issand Iisraelilt ühel päeval pea ja saba, võrse ja varre.
14. Vana ja austatu on pea, aga valet õpetav prohvet on saba.
15. Selle rahva juhid on eksitajad ja nende poolt juhitavad on viidud segadusse.
16. Seepärast ei tunne Issand rõõmu ta noortest meestest ega halasta vaeslaste ja lesknaiste peale; sest kõik on jumalavallatud ja kurjategijad ja iga suu räägib jõledust. Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.
17. Sest ülekohus põleb otsekui tuli, mis põletab kibuvitsu ja ohakaid ning süütab metsarägastikud kerkiva suitsuna haihtuma.
18. Vägede Issanda raevust on maa kõrbenud ja rahvas on otsekui tuleroog: üks ei halasta teise peale.
19. Ahmivad paremalt, aga on näljased, söövad vasakult, ometi ei saa kõht täis. Igaüks sööb oma käsivarre liha:
20. Manasse Efraimi ja Efraim Manasset, mõlemad on üheskoos Juuda vastu. Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.
| 
