1. Aga Sefatja, Mattani poeg, ja Gedalja, Pashuri poeg, ja Juukal, Selemja poeg, ja Pashur, Malkija poeg, kuulsid neid sõnu, mis Jeremija rääkis kogu rahvale, öeldes:
2. 'Nõnda ütleb Issand: Kes jääb siia linna, see sureb mõõga läbi, nälja ja katku kätte; aga kes läheb välja kaldealaste juurde, see jääb elama, temale jääb alles ta hing ja ta võib elada.
3. Nõnda ütleb Issand: See linn antakse kindlasti Paabeli kuninga sõjaväe kätte ja ta vallutab selle.'
4. Siis ütlesid vürstid kuningale: 'Surmatagu ometi see mees, sest ta teeb lõdvaks nende sõjameeste käed, kes siia linna on alles jäänud, ja kogu rahva käed, rääkides neile seesuguseid sõnu; sest see mees ei otsi sellele rahvale rahu, küll aga õnnetust!'
5. Ja kuningas Sidkija vastas: 'Vaata, ta on teie käes, kuningas ei saa ju teha midagi teie vastu!'
6. Siis nad võtsid Jeremija ja viskasid ta kuningapoja Malkija kaevu, mis oli vahtkonnaõues; nad lasksid Jeremija köitega alla, aga kaevus ei olnud vett, vaid oli muda, ja Jeremija vajus mudasse.
7. Kui etiooplane Ebed-Melek, hoovkondlane, kes viibis kuningakojas, kuulis, et nad olid Jeremija pannud kaevu - kuningas istus parajasti Benjamini väravas -,
8. siis Ebed-Melek läks kuningakojast ja rääkis kuningaga, öeldes:
9. 'Mu isand kuningas! Need mehed on talitanud kurjasti kõiges, mis nad on teinud prohvet Jeremijale, et nad viskasid ta kaevu. Seal sureb ta nälga, sest linnas ei ole enam leiba.'
10. Siis kuningas andis etiooplasele Ebed-Melekile käsu, öeldes: 'Võta siit kolmkümmend meest enesele appi ja tõmba prohvet Jeremija kaevust üles, enne kui ta sureb!'
11. Ja Ebed-Melek võttis mehed enesele appi ning läks kuningakotta, varakambri all olevasse ruumi, võttis sealt räbalaid ja kaltse ja laskis need köitega kaevu Jeremijale.
12. Ja etiooplane Ebed-Melek ütles Jeremijale: 'Pane nüüd need räbalad ja kaltsud enesele kaenlaaluseisse köite alla!' Ja Jeremija tegi nõnda.
13. Siis nad tõmbasid Jeremija köitega üles ja võtsid ta kaevust välja; ja Jeremija jäi vahtkonnaõue.
14. Ja kuningas Sidkija läkitas sõna ning laskis tuua prohvet Jeremija enese juurde, Issanda koja kolmanda sissekäigu juurde; ja kuningas ütles Jeremijale: 'Ma tahan sinult küsida ühte asja, ära salga mulle midagi!'
15. Aga Jeremija vastas Sidkijale: 'Kui ma sulle midagi avaldan, kas sa siis tõesti mind ei tapa? Aga kuigi ma sulle nõu annaksin, sa ei kuulaks mind!'
16. Siis kuningas Sidkija vandus Jeremijale salaja ja ütles: 'Nii tõesti kui elab Issand, kes meile hinge on loonud, mina ei tapa sind ega anna sind nende meeste kätte, kes püüavad su hinge.'
17. Siis Jeremija ütles Sidkijale: 'Nõnda ütleb Issand, vägede Jumal, Iisraeli Jumal: Kui sa lähed vabatahtlikult välja Paabeli kuninga vürstide juurde, siis su hing jääb elama ja seda linna ei põletata tulega ning sina ja su sugu jääte elama.
18. Aga kui sa ei lähe välja Paabeli kuninga vürstide juurde, siis antakse see linn kaldealaste kätte ja nad põletavad selle tulega ja sina ei pääse nende käest.'
19. Siis kuningas Sidkija ütles Jeremijale: 'Mina kardan neid juute, kes on põgenenud kaldealaste juurde; vahest antakse mind nende kätte ja nad teevad minuga halba nalja.'
20. Aga Jeremija ütles: 'Ei anta! Kuule ometi Issanda häält selles, mis mina sulle räägin, siis su käsi käib hästi ja su hing jääb elama!
21. Aga kui sa tõrgud välja minemast, siis see on sõna, mille Issand mulle ilmutas:
22. Vaata, kõik naised, kes on jäänud Juuda kuningakotta, viiakse välja Paabeli kuninga vürstide juurde ja nad ütlevad: 'Sinu ustavad sõbrad on sind ahvatlenud ja on sinust jagu saanud: su jalad vajusid mudasse, aga nemad tõmbusid tagasi.'
23. Kõik su naised ja lapsed viiakse kaldealaste juurde ja sa ei pääse nende käest, vaid Paabeli kuninga käsi tabab sind ja sinu pärast põletatakse see linn tulega.'
24. Siis Sidkija ütles Jeremijale: 'Keegi ärgu saagu teada neid sõnu, muidu sa sured!
25. Ja kui vürstid kuulevad, et ma sinuga olen rääkinud, ja nad tulevad su juurde ning ütlevad sulle: Kõnele ometi meile, mida sa rääkisid kuningale, muidu me surmame sinu, ära meile salga, ja mida kuningas sulle rääkis,
26. siis ütle neile: Ma lasksin langeda kuninga ette oma alandliku palve, et ta ei saadaks mind tagasi Joonatani kotta surema.'
27. Kõik vürstid tulidki Jeremija juurde ja küsisid temalt; aga ta vastas neile just nende sõnadega, nagu kuningas oli käskinud. Siis nad läksid vaikides ära ta juurest, ja asi jäi saladusse.
28. Ja Jeremija jäi vahtkonnaõue kuni päevani, mil Jeruusalemm vallutati.
| 
