1. Ja ühel päeval, kui Jumala lapsed tulid ja seisid Issanda ees, tuli ka saatan nende sekka ja seisis Issanda ees.
2. Ja Issand küsis saatanalt: 'Kust sa tuled?' Ja saatan vastas Issandale: 'Maad mööda hulkumast ja rändamast.'
3. Siis Issand ütles saatanale: 'Kas oled pannud tähele mu sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: ta on vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast. Ikka veel peab ta kinni oma vagadusest, kuigi sa kihutasid mind tema vastu teda ilma põhjuseta hävitama.'
4. Aga saatan vastas Issandale ning ütles: 'Nahk naha vastu, ja mees annab kõik, mis tal on, oma hinge eest.
5. Aga siruta ometi oma käsi ning puuduta tema luud ja liha! Kas ta siis õnnistab su palet?'
6. Ja Issand ütles saatanale: 'Vaata, ta on su käes! Säästa ainult tema hing!'
7. Siis saatan läks Issanda juurest ära ja lõi Iiobit kurjade paisetega jalatallast pealaeni.
8. Iiob aga võttis enesele potikillu, et sellega ennast kaapida; ja ta istus tuha sees.
9. Siis ta naine ütles temale: 'Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea Jumalat ja sure!'
10. Aga ta vastas temale: 'Sinagi räägid, nagu rumalad naised räägivad. Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?' Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega pattu.
11. Kui Iiobi kolm sõpra kuulsid kogu sellest õnnetusest, mis teda oli tabanud, siis tulid nad igaüks oma kodupaigast: teemanlane Eliifas, suhiit Bildad ja naamalane Soofar; ja nad tulid kokku, et minna temale kaastunnet avaldama ja teda trööstima.
12. Aga kui nad eemalt oma silmad üles tõstsid, siis nad ei tundnud teda. Ja nad tõstsid häält ning nutsid, ja igamees käristas oma kuue lõhki ning riputas enesele vastu taevast tuhka pea peale.
13. Siis nad istusid maas koos temaga seitse päeva ja seitse ööd, ja ükski ei rääkinud temaga sõnagi, sest nad nägid, et ta valu oli väga suur.
| 
