1. Ära kiitle homsest päevast, sest sa ei tea, mida see päev toob!
2. Kiitku sind keegi teine, aga mitte su oma suu, keegi võõras, aga mitte su oma huuled.
3. Kivil on raskus ja liival kaal, aga arulageda viha on rängem neist mõlemast.
4. Raev võib olla julm ja viha otsekui uputus, aga kes suudaks seista armukadeduse ees?
5. Parem avalik noomitus kui salalik armastus.
6. Sõbra löögid on mõeldud siiralt, aga vihamehe suudlused on võltsid.
7. Kelle kõht on täis, see tallab kärjemee, aga näljasele on kõik kibegi magus.
8. Nagu pesast pagev lind on mees, kes põgeneb oma kodukohast.
9. Õli ja suitsutusrohi rõõmustavad südant, aga sõbra magusus tuleb südamlikust nõuandest.
10. Ära hülga oma sõpra ja oma isa sõpra; ära mine oma venna kotta, kui sul on viletsuseaeg; parem naaber ligidal kui vend kaugel!
11. Ole tark, mu poeg, ja rõõmusta mu südant, et võiksin vastata sellele, kes mind teotab!
12. Tark näeb hädaohtu ja poeb peitu, aga rumalad lähevad edasi ja saavad nuhelda.
13. Võta kuub sellelt, kes on hakanud käendajaks võõrale, muulaste pärast võta temalt pant!
14. Kes vara hommikul oma ligimest valju häälega õnnistab, sellele loetakse see sajatamiseks.
15. Katuse alaline läbitilkumine saju ajal ja riiakas naine on ühesugused:
16. teda varjata on otsekui varjaks tuult või kahmaks õli oma parema käega.
17. Raud ihub rauda ja inimene ihub teist.
18. Kes hoolitseb viigipuu eest, saab süüa selle vilja, ja kes teenib oma isandat, seda austatakse.
19. Otsekui vees pale peegeldab palet, nõnda vastab inimsüda inimesele.
20. Surmavald ja kadupaik ei saa iialgi täis, samuti ei küllastu ka inimese silmad.
21. Hõbeda jaoks on sulatuspott ja kulla jaoks ahi, ja meest hinnatakse tema kuulsuse järgi.
22. Isegi kui sa rumalat tambiksid nuiaga uhmris terade seas, ei lahkuks temast rumalus.
23. Pane tähele oma lammaste seisukorda, tee karjad oma südameasjaks,
24. sest varandus ei kesta igavesti, või kas kroongi püsib põlvest põlve?
25. Kui rohi on kadunud ja ädal on tulnud nähtavale, kui mägedelt on hein korjatud,
26. siis on sul tallesid riietuseks ja sikke ostuhinnaks põllu eest.
27. Ja sul enesel on küllalt kitsepiima toiduks, toiduks su perele ja elatiseks su teenijaile.
| 
