1. Mu poeg, pane tähele mu tarkust, pööra oma kõrv minu arusaamise poole,
2. et tallele panna head nõu ja et su huuled võiksid säilitada teadlikkuse!
3. Sest võõra naise huuled tilguvad mett ja tema suulagi on libedam kui õli.
4. Aga viimaks on ta kibe nagu koirohi, terav otsekui kaheterane mõõk.
5. Ta jalad lähevad alla surma, ta sammud veavad põrguhaua poole.
6. Ta ei pea silmas elurada, ta jäljed ekslevad, ilma et ta märkakski.
7. Seepärast, mu pojad, kuulake mind, ja ärge lahkuge mu suu sõnadest!
8. Hoia oma tee temast kaugel ja ära mine tema koja ukse ligi,
9. et sa ei annaks oma au mitte teistele ega oma aastaid armutule,
10. et võõrad ei küllastuks sinu varast ja su töövaev ei läheks muulase kotta,
11. et sa viimaks ei hakkaks vinguma, kui su liha ja ihu on lõppenud,
12. ega ütleks: 'Miks ma küll vihkasin õpetust ja miks mu süda põlgas noomitust?
13. Miks ma ei kuulanud juhatajate häält ega pööranud kõrva õpetajate poole?
14. Peagi oleksin sattunud lausa õnnetusse keset kogukonda ja kogudust!'
15. Joo vett oma kaevust, voolavat vett oma allikast!
16. Kas peaksid su lätted valguma tänavale, su veeojad turgudele?
17. Kuulugu need ainult sinule, aga mitte koos sinuga võõraile!
18. Olgu õnnistatud su allikas ja tunne rõõmu oma noorpõlve naisest,
19. kes on otsekui armas emahirv, kena kaljukits - ta rinnad joovastagu sind igal ajal, eksi alati tema kallistustesse.
20. Miks peaksid, mu poeg, eksima võõra naise juurde, kaisutama võõramaa naise põue?
21. Sest mehe teed on Issanda silme ees ja tema paneb tähele kõiki ta jälgi.
22. Õelat tabavad tema enese süüteod ja teda peetakse kinni tema enese patuköitega.
23. Ta sureb õpetuse puudusest ja läheb eksiteele suurest rumalusest.
| 
