1. Issand, miks sa seisad kaugel, miks sa peidad ennast hädaajal?
2. Vaesed saavad vaevatud riivatute uhkusest, olles kinni kavaluste kaudu, mis nad on välja mõelnud.
3. Sest õel kiitleb oma hinge ihaldustest ja ahne kirub, põlastab Issandat.
4. Õel oma ülbuses hoopleb: 'Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!' - need on kõik tema mõtted.
5. Tema käigud õnnestuvad alati; sinu õiglased kohtud on eemal kõrgel ta meelest; ta puhub kõigi oma vastaste peale.
6. Ta ütleb oma südames: 'Mina ei kõigu, põlvest põlve ma olen see, kellele ei juhtu õnnetust!'
7. Ta suu on täis sajatusi, kavalust ja rõhumist; ta keele all on vaev ja nurjatus.
8. Ta istub varitsemas õuede taga, salajases paigas ta tapab süütu, ta silmad luuravad õnnetut.
9. Ta varitseb salajases paigas nagu lõvi padrikus; ta varitseb, et tabada viletsat; ta tababki tema, tõmmates teda oma võrku.
10. Ta küürutab ja lömitab, ja õnnetud langevad ta vägevate küünte vahele.
11. Ta ütleb oma südames: 'Jumal on unustanud, ta on oma palge peitnud, ta ei näe ilmaski!'
12. Tõuse, Issand, tõsta oma käsi üles, oh Jumal! Ära unusta viletsaid!
13. Mispärast teotab õel Jumalat? Ta mõtleb oma südames, et sina ei hooli sellest.
14. Sina oled seda näinud, sest sina näed vaeva ja meelekibedust, et tasuda oma käega; õnnetu jätab enese sinu hooleks, sina oled vaeslapse abimees.
15. Murra katki õelate käsivars, maksa kätte kurja õelus, kuni sa seda enam ei leia!
16. Issand on kuningas ikka ja igavesti, paganad on kadunud tema maalt.
17. Viletsate igatsemist sa kuuled, Issand; sina kinnitad nende südant, su kõrv paneb neid tähele,
18. et mõista õiglast kohut vaeslapsele ja rõhutule, et mullast saadud inimene enam ei ajaks hirmu peale.
| 
