Ulemlaul, Chapter 4

1. 'Vaata, sa oled ilus, mu kullake, vaata, sa oled ilus! Su silmad su loori taga on tuvid. Su juuksed on nagu kitsekari, kes laskub Gileadi mäelt.    2. Su hambad on nagu kari pügatud lambaid, kes pesemiselt tulevad: neil kõigil on kaksikud ja ükski neist pole soota.    3. Su huuled on nagu punane pael ja su kõne on armas. Otsekui granaatõuna lõiked on su oimud su loori taga.    4. Su kael on nagu Taaveti torn, mis kivikihtidena on ehitatud; tuhat kilpi ripub selle küljes, need kõik on kangelaste kilbid.    5. Su kaks rinda on nagu kaks vasikakest, gaselli kaksikut, kes söövad liiliate keskel.    6. Kuni tuul kuulutab päeva ja varjud põgenevad, tahan ma minna mürrimäele ja viirukikünkale.    7. Sa oled täiuslikult ilus, mu kullake, ja sul pole ühtegi viga!    8. Tule minuga Liibanonilt, pruut, tule minuga Liibanonilt! Astu alla Amana tipust, Seniiri ja Hermoni tipust, lõvide koobastest, pantrite mägedelt!    9. Sa oled pannud mu südame põksuma, mu õeke, mu pruut! Oled pannud mu südame põksuma ainsa pilguga silmist, ainsa lüliga oma kaelakeest.    10. Ah, kui magus on su armastus, mu õeke, mu pruut! Su armastus on parem kui vein, kõigist palsameist parem on su õlide lõhn!    11. Su huuled tilguvad kärjemett, mu pruut, sul on keele all mesi ja piim, ja su riiete lõhn on otsekui Liibanoni lõhn!    12. Suletud rohuaed on mu õeke, mu pruut! Suletud rohuaed, pitseriga kinni pandud allikas.    13. Su väänded on granaatõunapuude aed valitud viljaga, hennapõõsaste ja nardidega -    14. nard ja safran, kalmus ja kaneel koos igasugu viirukipuudega, mürr ja aaloe koos kõige paremate palsamitega.    15. Rohuaedade allikas on elava vee kaev, mis Liibanonilt voolab.'    16. 'Ärka, põhjatuul, ja tule, lõunatuul! Puhu läbi mu rohuaia, et selle palsamilõhnad hoovaksid! Mu kallim tulgu oma rohuaeda ja söögu selle valitud vilja.'